Hara Hachi Bu – söö mõõdukalt ja tunne kergemalt, aga meie tunneme tavaliselt ennast peale sööki palju raskemalt ning uimasena. Seda võiks nimetada teadvustamata söömiseks, mis on üks kaasaegse inimese üks kõige märkamatumaid harjumusi.

Kiire elutempo, pidevad kohustused ja argipäeva stress viivad meid sageli olukorda, kus söömine muutub pelgalt rutiiniks. Toit ei ole enam lihtsalt keha toitmine, vaid pinge maandamise viis.

Me sööme kiiresti ja sageli ekraani ees. Märkamata toidu maitset ning seda hetke, mil keha annab märku, et tal on tegelikult juba piisavalt. Nii lõpetame söömise alles siis, kui kõhus tekib raskustunne.

Jaapani lõunapoolsel Okinawa saarel on sajandeid järgitud lihtsat põhimõtet:

腹八分目 – Hara Hachi Bu
Selle mõte on lihtne – lõpeta söömine siis, kui tunned, et kõht on umbes 80% täis.

See ei ole näljutamine.
See ei ole dieet.
Vaid lihtsalt teadlik otsus mitte süüa rohkem, kui keha tegelikult vajab.

Esmapilgul võib see tunduda tühise harjumusena, kuid selle mõju ulatub palju kaugemale kui ainult kehakaal.

Ülesöömine mõjutab meie und, energiataset, meeleolu, keskendumisvõimet ja isegi motivatsiooni. Kui organism peab pidevalt tegelema liigse toidu seedimisega, jääb vähem energiat kõige muu jaoks. Sageli muutume väsinumaks, ärritunumaks ning otsime uut energiat taas toidust.

Nii tekib nõiaring – mida vähem energiat meil on, seda suurem on kiusatus süüa rohkem. Ja mida rohkem sööme, seda raskemaks ning loiuks end tunneme.

Hara Hachi Bu õpetab meid uuesti kuulama oma keha. Märkama seda hetke, mil nälg on möödunud ja keha ütleb vaikselt: „Sellest piisab.”

Tõeline küllastustunne ei teki alati siis, kui taldrik on tühi, vaid siis, kui keha ütleb vaikselt: „Aitab küll.” Meie ülesanne on õppida seda vaikset häält uuesti kuulma.